Nitriilkummi on sünteetiline polümeermaterjal, mis on kopolümeriseeritud akrüülnitriilist ja butadieenist. Selle jõudlus sõltub akrüülnitriili sisaldusest-suurem sisaldus tagab tugevama vastupidavuse õlidele, lahustitele, hapetele ja leelistele, kuid vähendab veidi elastsust. Tüüpilised meditsiinilise/tööstusliku kvaliteediga nitriilkindad sisaldavad tavaliselt 33–41% akrüülnitriili, mis loob täiusliku tasakaalu kaitse ja sobivuse vahel.
See molekulaarstruktuur tõrjub loomulikult mitte-polaarseid aineid (nagu mootoriõli, diislikütus ja alkohol), pakkudes samas stabiilset vastupidavust nõrkadele hapetele ja leelistele. Erinevalt lateksist ei põhjusta see allergiat ja erinevalt PVC-st ei ole see kergesti kivine ega pragune. Seetõttu kasutatakse seda laialdaselt mitmesugustes stsenaariumides, näiteks toiduga kokkupuutumisel, autoremonditöökodades, laborites ning puhastamisel ja desinfitseerimisel, muutes selle ratsionaalseks valikuks, mis tasakaalustab ohutust, hügieeni ja tööosavust.
Olen varem palju kindaid kasutanud. Õhukesed rebenevad kergesti, latekskindad tekitavad pikemal kandmisel käed sügelema ning PVC-kindad on umbsed ja libedad... Kuni nende siniste paksendatud nitriilkinnaste vastu vahetamiseni püsis puutetunne sõrmeotstes selge. Kruvid ei libisenud ja õlifiltrit eemaldades ei tunginud õliplekid läbi. Need koorusid pärast kätepesu kergesti maha, jätmata liimijääke. Küpsetamisel kandsin neid taigna sõtkumise ja kastmete jagamise ajal ning kogu protsessi jooksul ei olnud kleepumist ega lõhna.
